Arsti vastuvõtul


Uriinipidamatuse puhul on soovitav otsida abi õigeaegselt. Ka kerge uriinipidamatus võib piirata inimese sotsiaalseid suhteid sama palju kui raskemas vormis esinev uriinipidamatus.

Uriinipidamatusel on palju erinevaid põhjusi ja raskusastmeid ning selle diagnoos tugineb olemasolevatele sümptomitele ja haigusloole. Õige diagnoos on väga tähtis, kuna erinevad uriinipidamatuse tüübid vajavad erinevaid ravimeetodeid. Mõnel juhul võib diagnoos selguda juba vestluse käigus, kuid sageli vajab täpne diagnoos lisauuringuid.

Perearst, günekoloog või uroloog selgitavad olukorda ja annavad ravijuhised. Ravi kujutab endast muuhulgas vaagnapõhja lihaste tugevdamist, medikamentoosset ravi või lõikust. Kahjuks ei anna ravi kõikide patsientide puhul täielikku paranemist, kuid igaühele üritatakse leida sobiv abivahend või lahendus, mille abil on võimalik sümptomite põhjustatud probleeme sedavõrd vähendada, et elu hakkab taas normaalselt kulgema.

Vanurite koduhoolduses osalejad peavad oskama sümptomeid ära tunda ka siis, kui neist ei räägita, kuna probleemi lahendamine võib elukvaliteeti oluliselt parandada.

Perearsti vastuvõtul

Kui patsient pöördub uriinipidamatuse probleemidega perearsti poole, sooritab arst järgmised toimingud:

  • Selgitab välja urineerimisprobleemide olemuse ja kulgemise esialgsed andmed, naistel pööratakse erilist tähelepanu günekoloogilistele küsimustele ja sünnitamisele. Meestel uuritakse vastavalt uroloogilisi taustategureid nagu võimalikud eesnäärmeprobleemid ja vaagnapiirkonna lõikused. Lisaks sellele küsib arst infot võimalike muude lõikuste, olulisemate haiguste ja ravimite kohta. Mõnikord võib uriinipidamatust põhjustada ka kõhukinnisus, seda iseäranis vanadel inimestel.
  • Patsient saab täitmiseks ankeedid, mille abil selgitatakse uriinipidamatuse tüüp ja raskusaste.
  • Patsiendilt võetakse uriiniproov põletiku võimaluse välistamiseks. Muud laboriuuringud määratakse vastavalt olukorrale.
  • Naistele tehakse vaagnapõhjauuring, mille käigus selgitatakse välja võimalik emaka allavajumine. Samal ajal viiakse läbi ka köhimistest, s.t. patsiendil palutakse 3-4 korda järjest intensiivselt köhatada. Lisaks sooritatakse vaagnapõhjalihaste funktsioneerimise testimiseks sõrmetest.
  • Mõlemast soost patsiendile tuleb teha ka pärasoole uuring, kus kontrollitakse päraku sulgurlihase tahtlikku kokkutõmbejõudu. Meestel annab rektaalne uuring lisaks ülevaate ka eesnäärme suuruse ja konsistentsi kohta.
  • Juhul, kui uriinipidamatus osutub vormilt väga kergeks ja seda esineb vaid aeg-ajalt pingutuse korral, soovitab arst vaagnapõhjalihaste treeningut ning annab vajadusel nõu kaalu langetamiseks. Sellisel juhul on soovitav kasutada hügieenisidemeid. Teatud juhtudel suunab arst patsiendi füsioterapeudi juurde. Kui haiguslugu näitab, et uriinipidamatusel on mingeid spetsiifilisi põhjuseid ja/või kui uriinipidamatuse on patsiendi jaoks suur probleem, suunab arst patsiendi eriarsti vastuvõtule (günekoloog, uroloog). Enne seda annab arst juhised spetsiaalse urineerimispäeviku pidamiseks ja täitmiseks.

Uroloogi ja günekoloogi vastuvõtul

Perearst hindab, kas uriinipidamatus vajab täiendavaid uuringuid ning suunab patsiendi vajadusel kuseteede haiguste spetsialisti (uroloogi) või naistearsti (günekoloogi) vastuvõtule. Eriarst selgitab hoolikalt välja nii sümptomite olemuse kui ka nende raskusastme. Probleemi raskusastet hinnatakse täpsemalt hügieenisidemete testimisega, mille käigus ööpäeva vältel kasutatud sidemed kaalutakse nii kuiva kui ka märjana. Lisaks sellele saab arst väärtuslikku teavet uriinipidamatuse päevikust ja küsimustikust.

Seejärel uurib arst patsienti. Ta kompab patsiendi neerusid ning kõhtu. Lisaks sellele kontrollib arst suguelundeid. Näiteks meestel on põhjust uurida eesnäärme suurust ja naistel vaagnapõhjalihaste seisundit. Mõnel juhul viib arst läbi ka ultraheliuuringu, mille abil on kuseteede ehitust ja funktsioneerimist parem jälgida.

Muud asjatundjad

Uriinipidamatusele leiab abi ka muude spetsialistide, näiteks füsioterapeutide, terapeutide, meditsiiniõdede käest ning teistelt tervishoiuspetsialistidelt. Näiteks füsioterapeut võib anda nõu vaagnapõhjalihaseid tugevdavate võimlemisharjutuste osas ja terapeudiga on patsiendil võimalik mahavaikitud probleemist usalduslikult rääkida.