Uriinipidamatuse tüübid

Uriinipidamatuse sümptomid võivad nende meditsiinilistest põhjustest tingituna olla erinevad. Sellest hoolimata tuleks uriinipidamatust käsitleda alati tervisehäire, mitte haiguse enesena.

Stress-uriinipidamatus

  • Kõige sagedamini põhjustab seda vaagnapõhjalihaste nõrgenemine või menopaus ning sellist uriinipidamatuse vormi esineb kõige sagedamini sünnitanud naistel.
  • Kõhuõõne ja põie summaarne rõhk kasvab suuremaks sulgurlihase vasturõhust ning põielihas ei tõmbu kokku. Tahtmatut uriinipidamatust esineb näiteks siis, kui rõhk kõhuõõnes köhimise või aevastamise ajal järsku suureneb.

Sunduriinipidamatus

Sunduriinipidamatuse puhul tekib tüüpiliselt tugev urineerimistung, mis ei ole seotud pingutusega. Sunduriinipidamatus on tingitud põieseinalihase ülitundlikust reaktsioonist ning selle puhul võib põis enne WC-sse jõudmist täielikult tühjeneda.

Ülevoolu-uriinipidamatus ja tilkumine

Ülevoolust tingitud uriinipidamatuse puhul hakkab uriin üleveninud põiest välja voolama kohe, kui põiesisene rõhk ületab sulgurlihase rõhu. Meeste puhul takistab põie tühjenemist sageli suurenenud eesnääre.

Segauriinipidamatus

Segauriinipidamatuse all mõeldakse stress- ja sunduriinipidamatuse kombinatsiooni.

Roojapidamatus

Roojapidamatuseks loetakse iseeneselikku roojamassi eritumist. Sellel võib olla mitmeid põhjuseid, näiteks vaagnapõhja- või sulgurlihaste vigastused, mitmesuguste lõikuste järelmõjud või raske kõhukinnisus.

Pidamatust võivad mõjutada ka keskkonnategurid: WC on liialt kaugel, mistõttu inimene ei jõua sinna õigeks ajaks, või ei leia mäluhäiretega inimene WC-d üles. Sellisel juhul võib lahenduseks osutuda muudatuste tegemine hoolduskeskkonnas.