Haigused ja uriinipidamatus

Diabeet

Diabeet võib kaasneva haigusena põhjustada närvide funktsioneerimise häireid, st neuropaatiat. Närvisüsteemi muutuste tekkimist mõjutavad muuhulgas vanus, diabeedi kestus, kapillaarverevarustuse häired ja pidev liiga kõrge veresuhkru tase.

Diabeetilist neuropaatiat on kahte tüüpi: perifeerse närvisüsteemi ning autonoomse ehk siseelundite närvide neuropaatia. Neist teine ehk autonoomne neuropaatia kahjustab siseelundite närvisüsteemi, mistõttu diabeetikutel võib esineda madala veresuhkru puudulikku tajumist, mao funktsiooni nõrgenemist, higistamist, kõhulahtisust või -kinnisust. Samuti võib esineda urineerimisprobleeme, näiteks võib põide jääda jääkuriini. Põiefunktsiooni häired ongi diabeetikutel üpris levinud. Nii perifeerse kui ka autonoomse neuropaatia tähtsaimaks raviks on veresuhkru tasakaalu säilitamine.

Parkinsoni tõbi

Parkinsoni tõbi on progresseeruv närvihaigus, mille peamisteks sümptomiteks on värin, liigutuste aeglus ja lihaste jäikus. Parkinsoni tõve sümptomid on tingitud dopamiini nimelise neuromediaatori vähenemisest ajus. Parkinsoni tõve all kannataval patsiendil võib esineda ka tasakaaluhäireid, mitmesuguseid autonoomse närvisüsteemi häireid nagu asendi vahetamisest tingitud vererõhu langus, kõhukinnisus ja põiefunktsiooni häired.

Mõnikord võib üliaktiivne põis olla tingitud Parkinsoni tõvest. Sellisel juhul on põie funktsioneerimine või funktsiooni reguleerimine häiritud ja üliaktiivne põis üritab tühjeneda sellest hoolimata, et põis pole veel täis. Haigestumise põhjusi ei tunta ning haigust ei ole võimalik välja ravida. Parkinsoni tõve sümptomeid leevendatakse ravimite ja ravivõimlemisega. Uriinipeetust esineb sagedamini meestel kui naistel ning see võib olla tingitud ka kasutatud ravimitest.

Dementsus

Kuseteede normaalseks toimimiseks on lisaks tervetele kuseteedele tarvis ka hormoonide normaalset funktsioneerimist ning tahtlikuks urineerimiseks vajalikku ajutegevust. Dementsuse all kannatajatel on see süsteem häiritud ja dementsetel patsientidel kujutab uriinipidamatus endast sageli mitme eri teguri summat. Näiteks halveneb aju suutlikkus võtta vastu põiest saabuvaid signaale ja anda käske urineerimiseks vajalike toimingute tegemiseks.

Sageli on dementsuse all kannatavate patsientide uriinipidamatuse põhjuseks desorientatsioon, mäluhäired ja masendus. Lisaks on dementsetel inimestel raske WC-d leida, uksi ja tualetipotikaasi avada, riideid seljast võtta jne. Uriinipidamatust mõjutab ka patsiendi kandumine omasse maailma ning muust maailmast irdumine.

Masendus

Uriinipidamatus põhjustab patsientidele alati märkimisväärseid probleeme ja selle tulemusel võivad patsiendil tekkida psüühilised probleemid. Ongi teada, et ängistus, masendus ja alaväärsustunne on teinekord uriinipidamatusega seotud. Uriinipidamatusega kaasnev negatiivne mõju patsiendi sotsiaalsusele ja elukvaliteedile on sageli väga kõrge, vaimselt võib see olla koguni traumeerivam kui vähk. Masendus on väga harva uriinipidamatuse põhjuseks.

Sclerosis multiplex

Sclerosis multiplex on noorte täiskasvanute sage kesknärvisüsteemi haigus, mis võib põhjustada töövõimetust ning sügavat puuet. Sclerosis multiplexi esineb kaks korda sagedamini naistel kui meestel. Tavaliselt ilmnevad esimesed sclerosis multiplexi sümptomid 20-40 aasta vanuselt, kuid haiguse kulg võib väga suurel määral varieeruda. Sclerosis multiplexi sümptomid tekivad närvikiudu ehk aksonit ümbritseva koe ehk müeliini vigastustest, millega kaasnevad kommunikatsioonihäired kesknärvisüsteemi rakkude vahel. Kõige sagedamini esinevad vigastused nägemisnärvides, suuraju sügavates osades, väikeajus ja seljaajus. Sclerosis multiplexi patsientidel võib esineda segauriinipidamatust, s.t. raskusi urineerimise alustamisel, uriini kinnipidamisel ja põie tühjendamisel. Eriti sageli esineb nähtust, mil urineerimine algab kohe kui patsient tunneb, et põis on täis.

Vähkkasvajad

Pidamatus võib olla seotud ka paljude vähkkasvajatega, eriti kui urineerimise või roojamise seisukohast olulist piirkonda tuleb opereerida. Urineerimis- ja roojamishäireid esineb sageli eesnäärme- või põievähi korral.

Depressioon

Uriinipidamatus on paljudele psüühiliselt häiriv seisund ning uriinipidamatus kui teema on jätkuvalt tabu, mistõttu inimesed ei pöördu arsti poole ega tunne seetõttu ka ravivõimalusi. Probleemina on uriinipidamatus levinum kui arvatakse ning sellel on ulatuslikud inimlikud ja sotsiaalsed tagajärjed. Uriinipidamatus põhjustab suurt häbi, enesekindluse kaotust ja sotsiaalset isolatsiooni. Uuringud näitavad, et uriinipidamatus võib koguni halvendada elukvaliteeti rohkem kui mitmed kroonilised haigused ning psüühiliselt võib see olla traumeerivam kui vähk. Ravivõimaluste areng – ravimid, kirurgilised protseduurid ja sidemed – parandavad märkimisväärselt patsiendi elukvaliteeti, sümptomeid. Seepärast tasub abi otsida ja julgustada abi otsima juba varajases staadiumis – kohe kui sümptomid ilmnevad ning enne kui probleem patsiendist jagu saab.

Arengupeetus

Arengupeetusega inimene on see, kelle vaimne funktsioneerimine või areng on kaasasündinud või kujunemiseas esinenud haiguse, rikke või puude tõttu pärsitud või häiritud. Arengupeetusega patsientide meditsiinilised diagnoosid on väga erinevad. Suurem osa neist on haruldased ja sageli pole arengupeetusega patsiendi seisundi põhjust võimalik täielikult diagnoosida ning puude tegelikku põhjust välja selgitada. Paljudel arengupeetusega inimestel on lisaks ka muid puudeid, mis võivad raskendada liikumist, rääkimist või teiste inimestega suhtlemist. Uriinipidamatus võib arengupeetusega patsiendi puhul olla üks igapäevastest probleemidest ning selle muudab raskemaks asjaolu, et inimene vajab kuivana püsimiseks teiste abi. Arengupeetusega inimesed väärivad samasugust inimväärset kohtlemist kui igaüks meist, ehhki nad ei saa või ei oska enda eest ise seista.

Liikumispuue

Uriinipidamatus on tihedalt seotud paljude liikumispuuetega, muuhulgas halvatusega. Puudega inimestel võib lisaks uriini- või roojapidamatusele kaasneda ka piiratud võime enese eest hoolitseda, näiteks kasutada hügieenisidemeid või muid kasulikke abivahendeid.