Pidamatus kui tabu

Pidamatus on inimese jaoks enamasti isoleeriv ja nõrgestav seisund, mida häbenetakse sellisel määral, et sellest rääkimine on keeruline isegi samas olukorras olevate või kõige lähedasemate inimestega. Suurbritannias, Hollandis ja Prantsusmaal läbi viidud uuringust* selgus, et vaid kuus kannatajat kümnest rääkisid sel teemal oma partneriga vabalt ja vähem kui kolm kümnest oma lähiperekonna liikmetega.

Nii takistab see kannatajatel tuge ja lahendusi leida, kusjuures sarnane olukord on ka meist väga erinevates kultuurides. Ühiskond kardab pidamatust ning tihti nähakse selles vanaduse ja põduruse märke ning see hirm on suurem nende seas, kellel seda probleemi ei ole. Samast uuringust kerkis esile kaks leidu, mis illustreerivad tabu ulatust: inimesele on pidamatuse määradest rääkimine sama ebamugav kui seksuaalsel teel nakkavatest haigustest vestlemine samas kui meedia kirjutab kaks korda suurema tõenäosusega artikli sugulisel teel nakkavatest haigustest kui pidamatusest.

Lisaks on leitud, et mehi mõjutab pidamatuse teke rohkem kui naisi. Ühest küljest ei soovi mehed endale oma probleeme tunnistada ja on seetõttu eitavas faasis kauem, teisalt on abivahendite kasutamine naistele psühholoogiliselt mõneti lihtsam, sest elu jooksul on kasutatud hügieenisidemeid ja/või pesukaitseid.

Muide, eelpool nimetatud uuringu põhjal on lähedasele sõbrale pidamatusest rääkimisest veelgi raskem vaid erektsioonihäirete arutamine. Samas on depressioonist, menstruatsioonist või menopausist tunduvalt lihtsam kõneleda ehkki veel kümmekond aastat tagasi olid ka need teemad pigem tabud.

*Pidamatuse tabu uuring Prantsusmaa, Hollandi ja Ühendkuningriigi üldsuse (1002 intervjuud igas riigis nii haiguse alla kannatajate kui mitte-kannatajatega 2008. a. märtsis) ja Ühendkuningriigi ning Hollandi perearstide seas (100 intervjuud Ühendkuningriigis, 111 intervjuud Hollandis märtsis 2008) – läbi viis TNS SCA Personal Care`i nimel.